PAKSU EMA RASKUSED, KÕHKLUSED JA KAHTLUSED
Laps ei tee sinu sõnade järgi, vaid sinu tegude järgi - ainult see mõlkus mul meeles.
Emana kasutasin kauneid väljendeid, nagu “sööme tervislikult”, “ärme söö teleka ees”, “kommi asemel õun” jne.
Ise aga tegin kõike risti vastupidi.
Poes käies sõin salaja autos šokolaadi (lapsed leidsid pabereid) ning lapsed nägid mind tihti teleka ees söömas.
Märkasin, et sõnad räägivad ühte, aga minu teod teist.
Proovisin siis olla nn imeline ema ning enda sõnad ja teod viia vastavusse. See oli ülimalt keeruline. Miks? Tung, tahtmine süüa seda, millega olin harjunud, surus. Surus, kuni ma murdusin. Lapsed märkasid, et ma ei ole järjepidev. Kord olen nn tervislik ja siis jälle nagu alati. Stress, väsimus, “ma ei jõua enam”, enesega mitte rahul olemine - kõik need tunded oli ju vaja nn maha laadida, ära süüa.
Ja samal ajal mattusin süümepiinadesse: “Selline ema ma siis olengi… Mis õigus on mul oma lastele nõu anda? Ja miks ma ometi rohkem ei liigu?”
Paksu emana tundsin, et ma ei saa kasvatada tervislikke lapsi.
Hakkasin otsima lahendusi. Avastasin emotsioonide vabastamise tehnikad. Kõik see, mida ma agaralt ära sõin, oli nüüd vabastatav.
Siis tuli aeg, mil mu kehakaal oli imeline. Ma olin liikuv. Koju kommi ei vedanud. Just nii nagu olin alati unistanud. Sain olla hea õppefilm.
Kuni sain diagnoosi - kilpnäärme alatalitus.
Selle haiguse üheks “kauniks” sümptomiks on kaalutõus. Kukkusin auku. Olin nii palju näinud vaeva kaalu mahasaamisega peale laste sündi. Olin nii palju maadelnud, et olla enam-vähem ok õppefilm ja nüüd see…
Minu reaktsioon stressile oli väiksem, aga siiski veel süsteemis sees. Oli veel emotsioone, mida vabastada: lootusetus, allaandmine, häbi, “miks mina?”, ebaõiglus jne.
Lapsed nägid taas, et stressi ärasöömine on ok lahendus.
Süümepiinad, kurbus, depressioon, tonnide viisi kooke. Vabandus, et nagunii olen ju paks. Vahet ei ole ju…
Kuni sain aru, et ma õpetan lastele allaandmist. Seda ma ju ei tahtnud.
Rääkisin lastele kõigest ausalt.
Armastus ja mõistmine on suuremad kui emotsioon, sest need ei ole emotsioonid.
Lapsed õppisid mind selles protsessis toetama ja kogu minu teekonnast on saanud sõpruse teekond.
Täna räägib 17-aastane poeg mulle tarkusi ja enda tähelepanekuid.
Olen endiselt veel nn paks ja ise online hatha jooga õpetaja. Aitan täna inimestel õppida oma keha armastama olenemata tema välimusest ja kaalunumbrist. Vahel lihtsalt loodus on teinud nii. Krooniliste haigustega inimesed on need, keda ma imeliselt mõistan. Keha on süütu kannataja. Meie sõber. Mitte poksikott.
Ja emana ma tean täna, et me ei peagi olema ideaalsed. Me ei pea teadma kõiki lahendusi, aga me võiks nimetada asju õigete nimedega.
Emme ei ole paks. Emme füüsiline keha on mõõtudelt suurem kui varem. Aga emme tegeleb sellega ja enda tervisega.
Harjumusi ei saa vägisi muuta. Ja haigustele ei pea alla andma.
Kutsun sind endaga klubitama:
https://klubi.teadlikumema.ee/
Märkasin, et sõnad räägivad ühte, aga minu teod teist.
Proovisin siis olla nn imeline ema ning enda sõnad ja teod viia vastavusse. See oli ülimalt keeruline. Miks? Tung, tahtmine süüa seda, millega olin harjunud, surus. Surus, kuni ma murdusin. Lapsed märkasid, et ma ei ole järjepidev. Kord olen nn tervislik ja siis jälle nagu alati. Stress, väsimus, “ma ei jõua enam”, enesega mitte rahul olemine - kõik need tunded oli ju vaja nn maha laadida, ära süüa.
Ja samal ajal mattusin süümepiinadesse: “Selline ema ma siis olengi… Mis õigus on mul oma lastele nõu anda? Ja miks ma ometi rohkem ei liigu?”
Paksu emana tundsin, et ma ei saa kasvatada tervislikke lapsi.
Hakkasin otsima lahendusi. Avastasin emotsioonide vabastamise tehnikad. Kõik see, mida ma agaralt ära sõin, oli nüüd vabastatav.
Siis tuli aeg, mil mu kehakaal oli imeline. Ma olin liikuv. Koju kommi ei vedanud. Just nii nagu olin alati unistanud. Sain olla hea õppefilm.
Kuni sain diagnoosi - kilpnäärme alatalitus.
Selle haiguse üheks “kauniks” sümptomiks on kaalutõus. Kukkusin auku. Olin nii palju näinud vaeva kaalu mahasaamisega peale laste sündi. Olin nii palju maadelnud, et olla enam-vähem ok õppefilm ja nüüd see…
Minu reaktsioon stressile oli väiksem, aga siiski veel süsteemis sees. Oli veel emotsioone, mida vabastada: lootusetus, allaandmine, häbi, “miks mina?”, ebaõiglus jne.
Lapsed nägid taas, et stressi ärasöömine on ok lahendus.
Süümepiinad, kurbus, depressioon, tonnide viisi kooke. Vabandus, et nagunii olen ju paks. Vahet ei ole ju…
Kuni sain aru, et ma õpetan lastele allaandmist. Seda ma ju ei tahtnud.
Rääkisin lastele kõigest ausalt.
- Emme sees on sellised emotsioonid ja mõtted.
- Need emotsioonid panevad mind nii tegema.
- Ma ise ei taha nii teha.
- Kasutan emotsioonide vabastamise tehnikaid.
- Andke mulle aega.
- Mida lapsed näevad?
- Emme sees on emotsioonid.
- Emme ei ole emotsioon.
- Emotsioonil on mõju.
- Aga emotsioon ei ole igavene ja selle all ei pea kannatama.
- Emotsiooni saab vabastada.
- See võtab aega, et kõik vabaks saaks.
Armastus ja mõistmine on suuremad kui emotsioon, sest need ei ole emotsioonid.
Lapsed õppisid mind selles protsessis toetama ja kogu minu teekonnast on saanud sõpruse teekond.
Täna räägib 17-aastane poeg mulle tarkusi ja enda tähelepanekuid.
- Kui ma söön kõhu kõvasti täis, siis mul on ebamugav.
- Emme, proovi sina ka nii, et päris täis ei söö.
- Hiljem saad ju alati juurde võtta.
Olen endiselt veel nn paks ja ise online hatha jooga õpetaja. Aitan täna inimestel õppida oma keha armastama olenemata tema välimusest ja kaalunumbrist. Vahel lihtsalt loodus on teinud nii. Krooniliste haigustega inimesed on need, keda ma imeliselt mõistan. Keha on süütu kannataja. Meie sõber. Mitte poksikott.
Ja emana ma tean täna, et me ei peagi olema ideaalsed. Me ei pea teadma kõiki lahendusi, aga me võiks nimetada asju õigete nimedega.
Emme ei ole paks. Emme füüsiline keha on mõõtudelt suurem kui varem. Aga emme tegeleb sellega ja enda tervisega.
Harjumusi ei saa vägisi muuta. Ja haigustele ei pea alla andma.
Kutsun sind endaga klubitama:
https://klubi.teadlikumema.ee/
