Meie peres kasvab väga aravõitu neiu.
Olen pidanud selle teemaga süvitsi tegelema.

• Esmalt vaatasin, kas ka mina olen kunagi olnud arg. Vastuseks oli jah.
• Hakkasin siis enda argust uurima. Märkasin, et võõrad inimesed tekitasid minus ärevuse tunnet. Mehed tekitasid hirmu, esinemised aga suisa paanikat.
• Korraga ma mõistsin enda last. Tal olid emotsioonid, mis trigerdusid. Jutud ja soovitused siin ei aita. Jõuga võib ju üle minna, aga kas see on parim lahendus?
• Jagasin lapsega oma avastusi ja meil tekkis tugev side - “emme mõistab mind”.
• Rääkisin emotsioonide vabastamisest ja sellest, kuidas ma ise muutuse sain. Ma julgen täna rääkida võõrastega, meestega ning esineda.
• Laps on seda muutust minus näinud.
• Ja siis ma pakkusin vabastamise tehnikaid ka oma lapsele.
• Me tegime neid koos.
• Ja meie sõprus kasvas, sest ma ei hurjuta, ei julgusta (ei tee väiksemaks tema muret), ei sunni ega naeruväärista. Olen toeks ja mõistan.

Panen siia kirja veel enda avastused, mida olen märganud, mis kindlasti lapse ebakindlust kasvatavad:

• ema pidev hirm
• kui last keelata palju
• kui lapsele rääkida palju nn hoiatavaid lugusid. “Kui sa nii teed, siis…”
• kui segada vahele lapse tegevustesse. Näiteks ütled, et las ma ise. “Las ma aitan. Las ma näitan.” Lase lapsel pusida.
• ema pidev mure
• kui tuua välja tema puudusi krooniliselt.

Kirjutan “ema”, sest ma ise olen ema ja seda kõike emaduse mättalt uurinud. Tegelikult käib see jutt kõigi kohta, kes puutuvad lastega kokku.
Vaata korraks üle ja küsi endalt: “Miks ma neid asju teen?” Märka, et siin taga on mingi tunne, emotsioon.
Ja kutsun sind endaga klubitama, et luua muutusi.
https://klubi.teadlikumema.ee/