Mind väsitas väga see tants, et üks laps jookseb karjudes minu juurde ning kurdab,
kuidas teine tegi talle liiga. Ja nii päevast päeva.
Koduõppel olles ma ei saanud seda endale lubada. Mu töökeskkond oleks olnud väga mürgine.
Mõtlesin siis, et mida ma teen.
Läksin laste juurde ja palusin neil väga detailselt olukord lahti seletada.
Lugu oli selline.
Aap: “Mina lamasin oma voodis."
Mina: "Ja kõik oli hästi?"
Aap: "Jah. Liisu tuli minu voodisse."
Mina: "Ja kõik oli hästi?"
Aap: "Jah. Siis ta vaatas üle minu õla ja ma karjusin ta peale."
Mina: "Oot-oot. Kerime tagasi. Räägi täpsemalt."
Aap: "Liisu vaatas üle minu õla ja mu sisse tuli paha tunne.
Selline tunne, et ma ei tahtnud, et ta seda teeks. Siis ma väljendasin enda tunnet."
Mina: "Ok. See, et sa õe peale karjusid, oli siis tunde väljendus?"
Laps noogutas.
Liisu: “Ja kui ta karjus minu peale, siis ma karjusin vastu.”
Mina: “Täpsusta.”
Liisu: “Tema karjumine tegi mulle haiget. Mul hakkas valus ja siis ma karjusin vastu.”
Mina: “Seega sa väljendasid emotsiooni, valu?”
Liisu noogutas.
Aitasin lastel mõista, et probleem sai alguse esimesest kivist, mis visati. Ehk antud juhul siis esimesest emotsioonist, mis käivitus.
Mis siis, kui see emotsioon poleks käivitunud?
Lapsed vastasid koos, et poleks olnud ka tüli.
Ja nii harutasime me nendega lahti vist kuus-seitse tüli, et nad õpiksid ise nägema esimest kivi. Minu lapsed oskavad ka emotsioone vabastada.
Ühel kaunil päeval jooksis vanem poiss minu juurde ja karjus: “Emme, emme! Ma nägin ära selle esimese emotsiooni tekkimise koha ning ma vabastasin selle ja tüli ei tulnudki.”
See oli päev, mil meie kodus kadusid tülid ära.
Voilaa!
Ja see ei olnud raske tee.
Me olime kogu selle protsessi jooksul sõbrad, sest ma ei kasutanud käskimist, keelamist ega nõudmist. Olin sõber, sest ma valdan täna enda emotsioone.
Kutsun Sind juba augustis enda kursusele, et ka teie kodus saaks olema mõnus rahu ja sõprus. Selline siiras. Mitte jõuga tehtud.