No nii. Videot ma siia laadida ei saanud. Saate videot vaadata minu youtubest.
Tegin kõik nii nagu peab ja ometi oli hommikuks veresuhkur 9,6.
Kogesin seda kuidas väsimus langes minu peale ja mõtted nagu:
"See ei olegi võimalik. Mina ei saa. Ma olengi haige jne."
Hakkasid tiirlema minu peas.
Ma luban enda mõtetel olla ja tunnen tundeid. Kuid ma ei usu, et nad on tõde.
Nad on selle olukorra kirjeldused. 
Nad on selle olukorra reaalsus.
Tahtsin kohe helistada kuhugi ja nõu küsida, aga pole ju kuhugi helistada.
Kui hommikul on veresuhkur kõrge, siis kas süüa või mitte?
Jätsin hommikusöögi hilisemaks.
Kahtlused. Kõhklused. Väike hirm enda keha pärast.
Tunnen ka seda kuidas pea sumiseb otsas.
Peale situatsiooni läbi tundmist teen valiku ja vabastan.
See ongi tervenemise tee esimene samm. Tunned läbi ja siis otsustad, et kas vabastad.
Ma vabastasin.
Mis saab edasi?
Kas peale vabastamisi tervis tuleb?
Suure tõenäosusega tuleb vabastada palju. Oluline on olla kohal. Mitte ratsutada mõtete ja emotsioonide kukil.
OM NIGU OM.
Ja nii omgi.
See ei vähenda minu väärtust.
See ei vähenda minu teadmisi.
Antud olukord hoopis suurendab minu teadmisi ja kogemusi.
Huvitav, kas saabub päev, mil ühiskond hakkab väärtustama ehedat kogemust ja praktikat? Hetkel väärtustab ühiskond visuaalset ilu ja rikkust.
Püsida teadvel keset põrgut on aga väärtus omaette.
Kuidas sina tunned ennast haigetel päevadel?
Kas mõttemustrid on teised?
Ja kas sa sõidad mõtete ja emotsioonidega kaasa?
Saad vaadata neid kõrvalt?
Ja kui tunned, et sellest kõrvalt vaatamisest oleks abi, siis võin sulle neid tehnikaid õpetada.
Selline päev siis.
Teadvel, aga vabastades.