Ma uppusin päriselt korraks ära
Viimasel kolmel päeval on juhtunud nii palju.
Võtan selle siin blogis kokku.
Võtan selle siin blogis kokku.
Käisin poes ja mind tabas nii suur kurbuse laine. See oli lein. Hakkasin kurvastama, sest sain aru, et nn tavaline muretu shoppamine on läbi.
Sain aru, et minu elus on nüüd päris piirang.
Kas nauding toidust või silmanägemine. Kas pole mitte tore valik?
Õnneks olen ma sellel kohal, kus saan valida. Oleks see juhtunud aasta varem, siis ma oleksin ennast vaadanud kõrvalt ja märganud, kuidas nauding toidust on olulisem, kui silmanägemine.
Miks?
Automatismid. Sõltlane ei vali kunagi seda tegevust ise.
Õnneks olen täna isudest vaba aga nüüd oli lein... Ma leinan enda kadunud elu.
Ja tõesti ongi nii, et sa ei saa enne arugi mis sul on kui sa pole seda kaotanud.
Kui ma sain osta kõike, siis sõdisin endaga. Lõin ise kunstlikke piiranguid ja kannatasin.
Nüüd on piirangud reaalsed ja väga reaalsete tagajärgedega.
Varem oli see vaid mõtteline mäng: appi ma lähen paksuks.
Vaatan nüüd neid mõttemänge mängivaid inimesi ja muigan. Ise endale piiranguid pannes saad sa lõputult libiseda ja vaielda.
Kui aga elu sulle piirangud paneb, siis on aeg leinata.
Üks ajastu on läbi...
See osa vabadusest on läbi.
Mis on siis piirang?
Kui mõte ja emotsioon kerkib, siis sa tahad neid väljendada. Aga enam ei saa. Nüüd on mul vaja rohkem, kui kunagi varem vabastada, sest allasurumine ei ole kunagi lahendus.
Ka roosaks rääkimine ja vabanduste leidmine ei ole lahendus.
Ma leinasin.
Kuni juhtus teine väga kummaline asi.
Ma läksin perega ujuma ja astusin nii valesti. Põhi kadus alt ära ning ma tõmbasin kogu vee endale kopsudesse.
Ma ei saanud enam hingata.
Olen lugenud inimeste lugusid, kus nad andsid alla ja lasid elul ennast nn surma poole kanda. Ning siis keegi päästis neid.
Minul ei tekkinud seda hetke.
Ma haarasin elust kahe kaega. Ma tahan elada. Ma armastan elu.
Inimesena, kes on endalt nooruses 2 korda elu püüdnud võtta, oli see imeilus hetk. Jah, ma olin uppumas ja ma nimetan seda ilusaks hetkeks. Ma avastasin, et kõik minu keharakud karjuvad ELA.
Ja ma päästsin ennast ise ära... Taastumine võttis aega. Ning see oli kohutav , aga ma valin elu.
Nii, et piirangud ei tundugi enam hirmsad, sest ma valin elu.
Vahel on ka piirang lihtsalt elu valimine.
Olge kõik hoitud ning kui soovid õppida vabastama, siis ma olen sinu jaoks olemas.
Iga enda keharakuga.
Sain aru, et minu elus on nüüd päris piirang.
Kas nauding toidust või silmanägemine. Kas pole mitte tore valik?
Õnneks olen ma sellel kohal, kus saan valida. Oleks see juhtunud aasta varem, siis ma oleksin ennast vaadanud kõrvalt ja märganud, kuidas nauding toidust on olulisem, kui silmanägemine.
Miks?
Automatismid. Sõltlane ei vali kunagi seda tegevust ise.
Õnneks olen täna isudest vaba aga nüüd oli lein... Ma leinan enda kadunud elu.
Ja tõesti ongi nii, et sa ei saa enne arugi mis sul on kui sa pole seda kaotanud.
Kui ma sain osta kõike, siis sõdisin endaga. Lõin ise kunstlikke piiranguid ja kannatasin.
Nüüd on piirangud reaalsed ja väga reaalsete tagajärgedega.
Varem oli see vaid mõtteline mäng: appi ma lähen paksuks.
Vaatan nüüd neid mõttemänge mängivaid inimesi ja muigan. Ise endale piiranguid pannes saad sa lõputult libiseda ja vaielda.
Kui aga elu sulle piirangud paneb, siis on aeg leinata.
Üks ajastu on läbi...
See osa vabadusest on läbi.
Mis on siis piirang?
Kui mõte ja emotsioon kerkib, siis sa tahad neid väljendada. Aga enam ei saa. Nüüd on mul vaja rohkem, kui kunagi varem vabastada, sest allasurumine ei ole kunagi lahendus.
Ka roosaks rääkimine ja vabanduste leidmine ei ole lahendus.
Ma leinasin.
Kuni juhtus teine väga kummaline asi.
Ma läksin perega ujuma ja astusin nii valesti. Põhi kadus alt ära ning ma tõmbasin kogu vee endale kopsudesse.
Ma ei saanud enam hingata.
Olen lugenud inimeste lugusid, kus nad andsid alla ja lasid elul ennast nn surma poole kanda. Ning siis keegi päästis neid.
Minul ei tekkinud seda hetke.
Ma haarasin elust kahe kaega. Ma tahan elada. Ma armastan elu.
Inimesena, kes on endalt nooruses 2 korda elu püüdnud võtta, oli see imeilus hetk. Jah, ma olin uppumas ja ma nimetan seda ilusaks hetkeks. Ma avastasin, et kõik minu keharakud karjuvad ELA.
Ja ma päästsin ennast ise ära... Taastumine võttis aega. Ning see oli kohutav , aga ma valin elu.
Nii, et piirangud ei tundugi enam hirmsad, sest ma valin elu.
Vahel on ka piirang lihtsalt elu valimine.
Olge kõik hoitud ning kui soovid õppida vabastama, siis ma olen sinu jaoks olemas.
Iga enda keharakuga.