L. Hay on toonud enda raamatutes välja haiguse põhjuseid. 
Olen neid uurinud ja paljuga pean nõustuma.
Mina ei usu asju, mis on kuskil kirjas. Ma võtan info ning hakkan seda uurima ja sobitama enda maailma. Olen ikkagi teadlane :)
L.Hay kirjutas , et diabeet on elurõõmu kadumine.
Iga inimene tahaks siin kohe vastu väita. Iga diabeetik võiks tonnide viisi ülesse lugeda rõõme enda elus.
Kuid siiski? Äkki on selles natuke tõtt?
Hakkasin uurima ja lubasin endal tunda. Kohe päriselt tunda. 
Mõtlemine ei ole tundmine ja tundmine ei ole mõtlemine.
Kogesin seda, mis on minu südames.
Ning jah, leidsin rõõmutust kamaluga.
Mul oli enda julguse üle hea meel. 
Hakkasin rõõmutust vabastama ja ühel päeval kogesin nagu oleks südamelt kork pealt visatud.
Kehal võtab veel aega ennast terveks teha, kui algpõhjused on vabastatud.
Kuid mina jätkan uurimisega.
Kilpnäärme kohta ütleb L.Hay , et see on eluväsimus.
Jah, ka seda leian enda südamest. Rohkem, kui tahaks.
Loo moraal: me võime kõike ilusaks rääkida, aga keha ei valeta.
Kuidas on lood sinu südamega?
Ja kas sa julged tunda?
Päriselt tunda?