Hirm ja liigne kriitilisus meeste suhtes on mind saatnud terve elu.

Olen julgelt välja öelnud, et mehed on sead ja ma ei salli mehi. Kritiseerisin igat meest. Ma isegi ei taibanud, et see oli minusse nii kodeeritud. Läbi enda kogemuse ning läbi ema ja vanaema kogemuse.

Kui ma kohtusin enda mehega, olin nii õnnelik – ometi mees, kes on teistsugune, ometi mees, kes on hea.

Kahjuks said minu kogemused mu taas kätte. Ju ma hakkasin teda kohtlema enda neurootilisusega. Ja tema käitus ikka nii, nagu mehi on kasvatatud: töötama, töötama, pühenduma tööle, olema vaikne ja enesesse tõmbunud, mitte tantsima jne.

Lõpuks kogesin meie suhet valusana. Kogu ilu oli suhtest kadunud. Tundsin, et ma olen hüljatud. Mind ei mõisteta. Iga tema sõna oli nagu nool minu südamesse. Miks?

Olin ju loonud illusiooni, et ta on prints hobusel. Tegelikult oli ta ju tavaline inimene oma valude ja võludega. Selle asemel, et teda võtta sellisena, nagu ta on, hakkasin lootama, et ta muutub. Kõik naised ootavad seda. Hea huumor.

Olime selleks valusaks ajaks juba tublisti paljunenud ja loonud kolm last. Tundsin, et mul ei ole enam kuhugi taganeda. Olin lõksus. Koduse ema lõiv on majanduslik sõltumine. Olin kuidagi mänginud ennast samasse olukorda, kus oli kunagi minu ema: kolm last ja jube suhe. Õnneks ei olnud meie suhtes alkoholi ja peksmist. Kuid valu oli sama.

Hakkasin otsima väljapääsu.

Minu süda oli valust sinine. Vahel oli mul tunne, et olin enda lapsi alt vedanud. Vahel tundsin, et ma olen olnud pime ja loll. Hakkasin endale tegema suuri etteheiteid. Ma kahetsesin, et minu lapsed peavad elama samasuguses kodus nagu mina kunagi.

Siis hakkasin küsima küsimusi. Kuidas seda muuta? Kuidas teha nii, et meie hea suhe tuleks tagasi? Mida on lastel siit õppida?

Lõpuks sain aru, et kui mina õpin muutuma, on see lastele elu ülikool. Siis nad näevad, et elus on okei eksida ja veel okeim on MUUTUDA.

Sain aru, et ma ei saa olla ideaalne ema ning minu mees ei pea olema ideaalne isa. Me peame lihtsalt tahtma muutuda ja seda ka päriselt tegema.

Hakkasin otsima vahendeid, mis aitaksid muutuda.

Minu jaoks olid nendeks vahenditeks Teadliku Muutuse Kunsti tehnikad.

Sain aru, et probleem on emotsioonis.

„Ma tunnen ennast halvasti” on vabastatav.

„Ma tunnen ennast süüdi” on vabastatav.

„Ma tunnen hirmu” on vabastatav.

Kui minus käivituvad emotsioonid, siis need on vabastatavad ja ma ei pea viskama palli mehele tagasi.

Kui mul ei ole reaktsiooni tema tegudele ega sõnadele, saan ma päriselt kuulata MIDA TA MULLE TEGELIKULT ÖELDA TAHAB.

Hakkasin isegi märkama, et minu mees suutis minus esile tuua lapsepõlve valu: hüljatuse tunde, viha isa vastu, hirmu isa ees; kurbuse, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan; armastuse puuduse tunde jm.

Lõpuks taipasin, et minu mees on minu puhastaja. Traatharjaga. Tänu emotsioonide vabastamise tehnikatele saan märgata enda valu ja vabastada. Ma ei pane enam valule mehe nägu ja nime.

Mida aga lapsed meid vaadates näevad?

Inimesi, kes saavad aru, et emotsioonid ei räägi alati tõde.

Inimesi, kes muutuvad ja võtavad vastutuse enda reaktsioonide eest.

Inimesi, kes õpivad ja austavad elus toimuvat.

Enesega tegelemine teeb hellaks ka teiste suhtes. Tekib loomulik austus inimese ja suhete osas.

Täna jälgivad ka lapsed enda emotsioone teadmisega, et emotsioon ei ole laps ning iga emotsioon loob tagajärgi. Laps vaatab, kas see tagajärg on talle vajalik, ning kui ei ole VABASTAB.

Korraga sain aru, et meie rasket teekonda vaadeldes õppisid lapsed tundma emotsioone, nende mõjusid ning saama aru, et kõike saab muuta.

Mis siis, kui raske elu on tegelikult vabastav, kui tead, mida sa teed ning miks?