MIDA TEHA, KUI VÄIKELAPS KÄITUB SINUGA HALVASTI?
3-5-aastased lapsed on nagu väikesed käsnad. Nad imevad kõik endasse: sõnad, emotsioonid (Bruce Lipton). Lapsed õpivad läbi matkimise, vaatluse. Kõik, mida laps suu kaudu väljendab, emotsionaalselt välja elab, on kuskilt õpitud. Sellises vanuses lapsed ei tea sõnade tähendusi. Nad on nagu väikesed ufod planeedil Maa.
Küll aga kogevad nad teatud situatsioonides sisemist pinget. Neil on kas frustratsioon, hirm, ärevus, viha vm. Laps kogeb emotsionaalseid pingeid. Pinged aga väljenduvad läbi väljaelamise. Laps valib pingete väljaelamiseks vahendid, mis on talle õpetatud. Näiteks vaatab laps TV-st, kuidas üks inimene karjub teise peale. Pinge ilmestudes avastab laps, et samamoodi karjudes pinge leevendub. Selles ei ole midagi isiklikku. Tegemist on ventileerimise aktsiooniga läbi õpituse.
Seega tekib siin hoopis küsimus, millele me oma lapse oleme paljastanud. Mida on meie laps näinud ja kogenud? Minu suureks üllatuseks oli ühel hetkel laste lemmikfilmiks "Padjaklubi". Tegemist ei ole lastefilmiga. Vanemad tihti ei tea, et mõjud on väga otsesed. Märkasin ühel lasteaiaplatsil, kuidas väikesed, 5-aastased mängisid suremist ja kägistamist. Neile oli see väga normaalne tegevus. Mulle mõjus see natuke hirmutavalt.
Kui lapsed kasvavad keskkonnas, kus just nagu poleks koledaid sõnu ega näidata välja tugevaid emotsioone, julgustan vanemaid uurima, millega laps veel kokku puutub. Milline on naabrimees, vanaisa, vanaema? Mida memm telekast vaatab? Mis toimub lasteaias? Asi ei pruugi olla koduses keskkonnas. Piisab ka näiteks linnaliini kasutamisest - kui väga lihtsalt väljendada.
Laps kogeb sisemise pinge survet, mida on vaja väljendada ja leevendada. Lapsevanemad võiksid märgata, mida nad ise teevad pingete kogunemisel. See on hea alus mõistmiseks. Kas iga meie enda väljaelatu on 100% tõde või kahetseme hiljem ja saame aru, et see, mis suust välja lendas, oli midagi, mida me ei mõelnud? Tegemist on emotsionaalse pingega. Laps ei oska muud teha kui väljendada. Muidu tal on valus. Meie täiskasvanutena surume alla, proovime olla kenad, paista paremad, kui oleme. Lapsed ei teeskle. Mina vaatasin enda lapsi antud olukorras ja näen, et laps ventileerib nii, nagu oskab.
Kindlasti ei tohi seda võtta isiklikult. Tegemist on väikese olendiga, kes ei tea, mida ta räägib, ja kellel on valus. Probleemiks on lapsevanemas kerkiv reflektoorsus: olen olnud halb ema, ta ei armasta mind, mida teised minust nüüd arvavad jne. Vanem jääb hätta enda reaktsiooniga. Probleemiks on asjaolu, et lapsevanem võtab enda reaktsiooni ning lajatab sellega lapsele: vihastab, pahandab jne.
Minu laps avastas vägisõnad peale ühte poeskäiku. Hakkas tagaistmel karjuma erinevaid "toredaid" sõnu. Poes möödusime paarikesest, kes ei olnud enda väljendamisega kitsid. Me ei saa panna enda lapsi mullikile sisse, küll aga peame lastele õpetama maailma filtreerimise oskust: mida võtta, mida jätta. Märkasin minus kerkivat maailmalõputunnet. Tahtsin hakata teda kohe vaigistama. Õnneks suutsin ennast tagasi hoida ja tegelesin enda reaktsioonide vabastamisega. Eristasin mõtteid ja emotsioone. Laps jooksis tuppa ning hakkas voodil kargama, edasi karjudes poes kuuldud sõnu. Mina säilitasin rahu, märgates ja vabastades endas kerkivaid ärevaid emotsioone. Korraga kõik vaikis. Laps hakkas tegema oma asju. Ja rohkem me neid sõnu enam ei kuulnud. Kui ma oleksin reageerinud, oleksin lapsele kinnistanud kogu selle olukorra. Laps oleks saanud aru, et emme reageerib, ning ta oleks osanud seda nuppu vajutada alati, kui isu tuleb. Lapsed õpivad meie maailma alles tundma. Nad ütlevad midagi ja ootavad, mida sina teed. Just nagu koer piiksutab mänguasja - kui kasutada huumorit. Kui sina annad lapsele nutmise ajal mingit meelehead, siis edaspidi kasutab laps teatud nuttu meelehea saamiseks. Neutraalse hoiakuga saame hakata valima, mida kinnistada, mida mitte. Vanemate probleemiks ongi kiire kinnistamine. Laps õpib ära, et see piiks töötab. Tegemist on õppeprotsessiga, mitte pahatahtlikkusega.
Vahel räägivad lapsed oma vanematega karjudes ja koledate sõnadega, sest see on viis saada tähelepanu. Pole vahet, kas tähelepanu on positiivne või negatiivne. Laps vajab tähelepanu ja ei oska seda muul moel küsida. Siin on tegemist just sellesama nupu avastamisega: mina teen nii, siis emme teeb naa. Peame meeles, et 3-5-aastased lapsed ei ole pahatahtlikud ega manipuleerivad, vaid nad rahuldavad enda vajadusi oma oskuste piires. Taas kord ei ole tegemist isiklikkusega. Küsige endalt, kas võiksite lapsele õpetada tervislikuma viisi teie tähelepanu saamiseks.
Peame siis meeles, et reageerimine kinnitab lapsele tema käitumist ja sellest saab lapse tööriist.
Tihti olen kuulnud emasid kurtmas, et laps karjub "ma vihkan sind" ning süüdistab ema kõiges. Lähemalt uurides selgub, et isa käitub emaga nii. Soovitan uurida peres esinevaid suhtlusmustreid. Laps õpib meid vaadates. Ta ei oma sama kavatsust ema suhtes kui isa.
Toon välja paar põhitõde, mida vanem ei tohiks unustada.
1. Laps armastab meid alati.
2. Laps ei ole iial pahatahtlik, vaid ta katsetab.
3. Meie asi on luua lapse ümber keskkond, mis annab lapsele õiged suhtlusvahendid.
4. Ära võta isiklikult, vaid loo muutus keskkonda.
Enesesüüdistus on emotsioon, mis on vabastatav Teadliku Muutuse Kunsti 2 tehnikatega. Olnud ise juba 10 aastat praktiseerinud, sain aru, mida tähendab reflektoorne, reageeriv vanem versus teadlik, märkav vanem. Nõnda olen loonud ka Teadliku Ema brändi. Enesesüüdistus on ajalooline viga. Pole sellest kasu ei emale ega lapsele. Samas võtab enesesüüdistus vanemalt rahulikkuse, neutraalsuse ja rõõmu. Seega soovitan suhtuda enese süüdistamisse kui ebavajalikku tegevusse. Vaja on leida lahendus. Kui oled hakanud ennast süüdistama, ära tee sellest numbrit ja esita arukaid küsimusi. Kas see viib mind edasi? Kas seda on vaja? Nii tekivad taipamised, mis aitavad liikuda edasi. Neutraalsus tähendab reaktsiooni puudumist. Kui vanem kuuleb lapse suust tulevaid sõnu, saab ta aru, et see on õpitud, ei võta seda isiklikult ega trigerdu. Emotsioonidega hakkama saamist kahjuks ei õpetata ei koolides ega ka vanematele suunatud programmides. Sellepärast toon välja Teadliku Muutuse Kunsti eripära ehk võimaluse teadvustada ja vabastada emotsioon kohe, kui märkad, et oled kaotanud enda neutraalsuse ja rahulikkuse.
Vanem võiks eristada tegelikkust sellest, mis temas endas trigerdub: mida teised minust nüüd arvada jne. Mis toimub sees ja mis väljas? Kõik olukorrad võime ise teha dramaatiliseks, aga võime ka suhtuda kerge huumoriga ning näha võimalusi muutusteks.
3-5-aastaste laste vanemate üheks tööriistaks peakski olema mõnus huumorisoon, sest selles vanuses on lapsed täis üllatusi ja avastusi.
Kutsun Sind endaga klubitama.
Seal on teadmised ja tugi.
https://klubi.teadlikumema.ee/
Seega tekib siin hoopis küsimus, millele me oma lapse oleme paljastanud. Mida on meie laps näinud ja kogenud? Minu suureks üllatuseks oli ühel hetkel laste lemmikfilmiks "Padjaklubi". Tegemist ei ole lastefilmiga. Vanemad tihti ei tea, et mõjud on väga otsesed. Märkasin ühel lasteaiaplatsil, kuidas väikesed, 5-aastased mängisid suremist ja kägistamist. Neile oli see väga normaalne tegevus. Mulle mõjus see natuke hirmutavalt.
Kui lapsed kasvavad keskkonnas, kus just nagu poleks koledaid sõnu ega näidata välja tugevaid emotsioone, julgustan vanemaid uurima, millega laps veel kokku puutub. Milline on naabrimees, vanaisa, vanaema? Mida memm telekast vaatab? Mis toimub lasteaias? Asi ei pruugi olla koduses keskkonnas. Piisab ka näiteks linnaliini kasutamisest - kui väga lihtsalt väljendada.
Laps kogeb sisemise pinge survet, mida on vaja väljendada ja leevendada. Lapsevanemad võiksid märgata, mida nad ise teevad pingete kogunemisel. See on hea alus mõistmiseks. Kas iga meie enda väljaelatu on 100% tõde või kahetseme hiljem ja saame aru, et see, mis suust välja lendas, oli midagi, mida me ei mõelnud? Tegemist on emotsionaalse pingega. Laps ei oska muud teha kui väljendada. Muidu tal on valus. Meie täiskasvanutena surume alla, proovime olla kenad, paista paremad, kui oleme. Lapsed ei teeskle. Mina vaatasin enda lapsi antud olukorras ja näen, et laps ventileerib nii, nagu oskab.
Kindlasti ei tohi seda võtta isiklikult. Tegemist on väikese olendiga, kes ei tea, mida ta räägib, ja kellel on valus. Probleemiks on lapsevanemas kerkiv reflektoorsus: olen olnud halb ema, ta ei armasta mind, mida teised minust nüüd arvavad jne. Vanem jääb hätta enda reaktsiooniga. Probleemiks on asjaolu, et lapsevanem võtab enda reaktsiooni ning lajatab sellega lapsele: vihastab, pahandab jne.
Minu laps avastas vägisõnad peale ühte poeskäiku. Hakkas tagaistmel karjuma erinevaid "toredaid" sõnu. Poes möödusime paarikesest, kes ei olnud enda väljendamisega kitsid. Me ei saa panna enda lapsi mullikile sisse, küll aga peame lastele õpetama maailma filtreerimise oskust: mida võtta, mida jätta. Märkasin minus kerkivat maailmalõputunnet. Tahtsin hakata teda kohe vaigistama. Õnneks suutsin ennast tagasi hoida ja tegelesin enda reaktsioonide vabastamisega. Eristasin mõtteid ja emotsioone. Laps jooksis tuppa ning hakkas voodil kargama, edasi karjudes poes kuuldud sõnu. Mina säilitasin rahu, märgates ja vabastades endas kerkivaid ärevaid emotsioone. Korraga kõik vaikis. Laps hakkas tegema oma asju. Ja rohkem me neid sõnu enam ei kuulnud. Kui ma oleksin reageerinud, oleksin lapsele kinnistanud kogu selle olukorra. Laps oleks saanud aru, et emme reageerib, ning ta oleks osanud seda nuppu vajutada alati, kui isu tuleb. Lapsed õpivad meie maailma alles tundma. Nad ütlevad midagi ja ootavad, mida sina teed. Just nagu koer piiksutab mänguasja - kui kasutada huumorit. Kui sina annad lapsele nutmise ajal mingit meelehead, siis edaspidi kasutab laps teatud nuttu meelehea saamiseks. Neutraalse hoiakuga saame hakata valima, mida kinnistada, mida mitte. Vanemate probleemiks ongi kiire kinnistamine. Laps õpib ära, et see piiks töötab. Tegemist on õppeprotsessiga, mitte pahatahtlikkusega.
Vahel räägivad lapsed oma vanematega karjudes ja koledate sõnadega, sest see on viis saada tähelepanu. Pole vahet, kas tähelepanu on positiivne või negatiivne. Laps vajab tähelepanu ja ei oska seda muul moel küsida. Siin on tegemist just sellesama nupu avastamisega: mina teen nii, siis emme teeb naa. Peame meeles, et 3-5-aastased lapsed ei ole pahatahtlikud ega manipuleerivad, vaid nad rahuldavad enda vajadusi oma oskuste piires. Taas kord ei ole tegemist isiklikkusega. Küsige endalt, kas võiksite lapsele õpetada tervislikuma viisi teie tähelepanu saamiseks.
Peame siis meeles, et reageerimine kinnitab lapsele tema käitumist ja sellest saab lapse tööriist.
Tihti olen kuulnud emasid kurtmas, et laps karjub "ma vihkan sind" ning süüdistab ema kõiges. Lähemalt uurides selgub, et isa käitub emaga nii. Soovitan uurida peres esinevaid suhtlusmustreid. Laps õpib meid vaadates. Ta ei oma sama kavatsust ema suhtes kui isa.
Toon välja paar põhitõde, mida vanem ei tohiks unustada.
1. Laps armastab meid alati.
2. Laps ei ole iial pahatahtlik, vaid ta katsetab.
3. Meie asi on luua lapse ümber keskkond, mis annab lapsele õiged suhtlusvahendid.
4. Ära võta isiklikult, vaid loo muutus keskkonda.
Enesesüüdistus on emotsioon, mis on vabastatav Teadliku Muutuse Kunsti 2 tehnikatega. Olnud ise juba 10 aastat praktiseerinud, sain aru, mida tähendab reflektoorne, reageeriv vanem versus teadlik, märkav vanem. Nõnda olen loonud ka Teadliku Ema brändi. Enesesüüdistus on ajalooline viga. Pole sellest kasu ei emale ega lapsele. Samas võtab enesesüüdistus vanemalt rahulikkuse, neutraalsuse ja rõõmu. Seega soovitan suhtuda enese süüdistamisse kui ebavajalikku tegevusse. Vaja on leida lahendus. Kui oled hakanud ennast süüdistama, ära tee sellest numbrit ja esita arukaid küsimusi. Kas see viib mind edasi? Kas seda on vaja? Nii tekivad taipamised, mis aitavad liikuda edasi. Neutraalsus tähendab reaktsiooni puudumist. Kui vanem kuuleb lapse suust tulevaid sõnu, saab ta aru, et see on õpitud, ei võta seda isiklikult ega trigerdu. Emotsioonidega hakkama saamist kahjuks ei õpetata ei koolides ega ka vanematele suunatud programmides. Sellepärast toon välja Teadliku Muutuse Kunsti eripära ehk võimaluse teadvustada ja vabastada emotsioon kohe, kui märkad, et oled kaotanud enda neutraalsuse ja rahulikkuse.
Vanem võiks eristada tegelikkust sellest, mis temas endas trigerdub: mida teised minust nüüd arvada jne. Mis toimub sees ja mis väljas? Kõik olukorrad võime ise teha dramaatiliseks, aga võime ka suhtuda kerge huumoriga ning näha võimalusi muutusteks.
3-5-aastaste laste vanemate üheks tööriistaks peakski olema mõnus huumorisoon, sest selles vanuses on lapsed täis üllatusi ja avastusi.
Kutsun Sind endaga klubitama.
Seal on teadmised ja tugi.
https://klubi.teadlikumema.ee/