Täiskasvanuna hakkasin märkama, et alati, kui ma ära väsisin, jäin ma haigeks. Nii kui tahtsin puhata, oli palavik kohal. Ma ei saanud aru, mis jama see minuga toimub. Ma ju ei tahtnud haige olla.
Tänu joogalikele teadmistele alateadvusest hakkasid meenuma hetked, mil ma lapsena haigeks olemist nautisin.
Emal ei olnud kunagi aega, aga haige lapse jaoks oli ta alati kohal - nii eriline ju.
Olin haiguse ja haigeks olemise teinud enda jaoks tähelepanu saamise viisiks.
Kui läksin kellegagi tülli või vajasin nn andeksandmist, siis polnud probleemi teeselda põdurat.
Emana ma märkasin, kui lihtne on lapsele sellist arvamust sisendada.
Kuidas ema käitub terve lapsega?

1. Emale ei ole aega.
2. Pahandatakse.
3. Pannakse tööle.
4. Sunnitakse õppima.

Kuidas aga ema käitub haige lapsega?

1. “Joo-joo limonaadi! Peaasi, et jood.”
2. “Vaata palju TV, sest siis pole sul paha olla.”
3. Võtab kaissu ja on kohal.
4. Tööd ei pea tegema.
5. Õppima ei pea.
6. Kõik räägivad ilusaid asju.

Hakkasin endalt küsima, kuidas teha teisiti.
Kuidas teha nii, et haige laps on hoitud, aga mitte eriliseks tehtud?
Ja nüüd ma anna teile edasi enda avastuse.Nii on terveks olemine palju olulisem.
Kuidas seda teha?
Teadliku Ema klubis on mul olemas palju lahedaid viise ja kogemusi.
Liitu ja saa teada. Liituda saad, kui klikid lahti “Kursused”.
Hoiame oma lapsi, aga ärgem tehkem haigust eriliseks.
Muide, kui minu laps sai epilepsia diagnoosi, oli paras pähkel, kuidas kasvatada sellist last, ilma et ta kasvaks teadmisega “mul on epilepsia ja ma olen epileptik”.
Olen pidanud väga oluliseks, et laps eristaks ennast alati haigusest, sest ainult nii saab terveneda.