Lein ja seismine
Olen terve elu olnud väga tubli. Pidevalt tubli. Igas asjas esimene. Olen andnud endast hinge ja südame. Olen olnud püüdlik ja asjalik.
Olen söönud tervislikult. Sportinud nagu segane. Keha kõvasti ka väärkohelnud KAALU nimel. Saamata aru, et see pole kunagi olnud probleem (sellest kirjutan teine kord).
Ja nüüd ma seisan ja keeldun olemast tubli.
Olen söönud tervislikult. Sportinud nagu segane. Keha kõvasti ka väärkohelnud KAALU nimel. Saamata aru, et see pole kunagi olnud probleem (sellest kirjutan teine kord).
Ja nüüd ma seisan ja keeldun olemast tubli.
Ma lihtsalt olen.
Istusin täna autos ja mõtisklesin. Kuhu see suur tublidus on mind viinud?
Siia.
Kas see oli koht kuhu ma lootsin välja jõuda?
Ei.
Sain aru, et olen enda elu elanud liiga keeruliselt. Püüdes olla kõigi teiste jaoks see õige. Püüdes meeldida neile. Püüdes vastata iluideaalidele.
Ja ma jõudsin siia.
Kogesin suurt väsimust. Ja tobedust. Ja kurbust. Ja leina.
Ning mõtlesin, et kuna keegi ütleb välja: SEE ON TOBE, mida naised endaga teevad.
See on ikka väga tobe.
Ning siis ma istusin natuke veel. Sulgesin silmad ja lasin endal tunda ja mõelda.
Kogesin seda, et elu ise on pannud mind fakti ette: muutu.
Aga mis siis kui ma ei taha enam muutuda?
Mis siis kui ma olen juba liiga palju muutunud?
Mis siis, kui see pidev muutumine ongi mind siia toonud?
Aga mis siis...
Hingasin. Olin.
Olin enda olemises. Just sellisena nagu ma olen.
Ja taipasin, et esimest korda ma muutuksin enda pärast.
Kuid kas minus on seda teadmist, et ma olen väärt muutusi?
Kas ma olen valmis muutuma nii, et ma olen maailmast erinev.
Kui kõik mugivad kooki, siis mina lutsutan porgandijuppi.
Olin ju sobimise nimel nii palju teinud.
Sain aru, et inimesed ei saa luua muutusi ilma ARUSAAMISETA.
Peab olema arusaamine. Miks ma seda teen? Kellele ma seda teen? Kuidas ma seda teen?
Pean tunnistama, et mul on arusaamise puudus. Just selles osas, et kuidas ma seda teen.
Ja arusaamise puudus teeb nõrgaks.
Üks on aga kindel: selles olukorras tuleb vabastada kõike mis seest kerkib.
Ja sellega saan ma hakkama.
Istusin täna autos ja mõtisklesin. Kuhu see suur tublidus on mind viinud?
Siia.
Kas see oli koht kuhu ma lootsin välja jõuda?
Ei.
Sain aru, et olen enda elu elanud liiga keeruliselt. Püüdes olla kõigi teiste jaoks see õige. Püüdes meeldida neile. Püüdes vastata iluideaalidele.
Ja ma jõudsin siia.
Kogesin suurt väsimust. Ja tobedust. Ja kurbust. Ja leina.
Ning mõtlesin, et kuna keegi ütleb välja: SEE ON TOBE, mida naised endaga teevad.
See on ikka väga tobe.
Ning siis ma istusin natuke veel. Sulgesin silmad ja lasin endal tunda ja mõelda.
Kogesin seda, et elu ise on pannud mind fakti ette: muutu.
Aga mis siis kui ma ei taha enam muutuda?
Mis siis kui ma olen juba liiga palju muutunud?
Mis siis, kui see pidev muutumine ongi mind siia toonud?
Aga mis siis...
Hingasin. Olin.
Olin enda olemises. Just sellisena nagu ma olen.
Ja taipasin, et esimest korda ma muutuksin enda pärast.
Kuid kas minus on seda teadmist, et ma olen väärt muutusi?
Kas ma olen valmis muutuma nii, et ma olen maailmast erinev.
Kui kõik mugivad kooki, siis mina lutsutan porgandijuppi.
Olin ju sobimise nimel nii palju teinud.
Sain aru, et inimesed ei saa luua muutusi ilma ARUSAAMISETA.
Peab olema arusaamine. Miks ma seda teen? Kellele ma seda teen? Kuidas ma seda teen?
Pean tunnistama, et mul on arusaamise puudus. Just selles osas, et kuidas ma seda teen.
Ja arusaamise puudus teeb nõrgaks.
Üks on aga kindel: selles olukorras tuleb vabastada kõike mis seest kerkib.
Ja sellega saan ma hakkama.