Mina kogesin lapsena palju vägivalda. Sain tugeva sisendi, et olen nõrk, saamatu ja tobe inimene. Kasvades sain ruttu aru, et pean midagi muutma. Hakkasin looma ennast tugevaks. Hakkasin vaidlema, nõudma õigust, olema suur ja tähtis. Unustasin isegi ära enda valu ja selle algse põhjuse. Uskusin lõpuks, et olengi tugev, iseseisev ja traumavaba neiuke.

Kuni hakkasin märkama, et teatud inimesed tõid minus välja kohmetuse. Suured ja tugevad mehed, võimukad naised. Alati kui selliste ette sattusin, olin korraga tilluke hiireke. Seda tugevamini pidin hammustama ja ennast täis puhuma.

Tänu joogale olen avastanud, et hiir lõvinahas on tegelikult ikka kõigest hiir.

Vaadeldes tugevaid inimesi, kes minusuguseid hiiri õhtusöögiks söövad, tekkis minus uudishimu. Kas nad on tegelikult ka nii tugevad ning mis on nende lapsepõlve taak? Tänaseks olen märganud, et jah, on tugevaid inimesi, aga ka neil on nõrkused. Nimelt on neis vähem empaatiat ja oskust taluda nõrku. Just nimelt taluda. Nad püüavad kõiki enda ümber tugevaks teha, sest nõrkused ei ole aktsepteeritud.

Seega võib öelda, et pole vahet, kas oled hiir või lõvi, ikka oled sa kõigest loomake.

Kuidas siis saada inimeseks?

Kuidas olla tolerantne ja neutraalne?

Kuidas mitte teha ennast liiga tugevaks ja kuidas taluda nõrkusi?

Mind on aidanud jooga.

Olen vabastanud emotsioone: ärevust, hirmu, muret, paanikat jt. Ning minu hiireke on hakanud tasapisi kaduma. Aina vähem pean ma olema ka lõvi.

Kuid kas ka tugevad oleksid nõus olema vähem tugevad, et saaksid aktsepteerida nõrkust?

Kumb oled Sina?

Ja kas on olemas ka vahepealsust?