Keskeas on keha andnud endast kõik. Vaikselt tulevad nn kulumise vead ja muud probleemid.
Saad aru, et meditsiinilised protseduurid lähevad aina hullemaks ning korraga saad aru:
MA OLIN LOLL.
Ja nii toimub ärkamine.
Ärkamine suuremale kehateadlikkusele.
Ma ei saanud sellest kunagi aru, mida tähendab keha enda teadlikkus.
Keha on anum: ta sisaldab sinu füüsist, mõtteid ja emotsioone.
Kui keha räägib sinuga siis ta loob haigusi, valu, imelikke aistinguid.
Ja need kes enda keha kuulata ei oska kurnavad ta veel rohkem ära.
Keskiga on viimane hetk keha kuulama hakata. Kui mitte nüüd siis kuna veel?
Selles vanuses keha karjub.
Ja nii toob keha sind pidevalt hetke ja maapeale tagasi.
Hatha jooga on mind õnneks selleks hetkeks ettevalmistanud. Keha austamine, kuulamine, hoidmine võiks olla midagi, mida õpetatakse juba väiksena aga ei..
Siis õpetatakse ennast teistega võrdlema ja keha suruma asenditesse kus ta olla ei taha.
Kuidas on lood sinul ja sinu kehal?
Kas oskad seda kuulata?
Kas oskad seda ka lapsele õpetada?
Kui tihti sa kaka ja pissihäda edasi lükkad? Kas see on keha suhtes hea?
Kui tihti sööd, kui keha ei taha?
Kui tihti jätad joomata?
Need väiksed küsimused paljastavad juba tõe.
Aga mul ei ole aega... Palju muud on vaja teha.
Siis tea, et keha mõõdab aega, kui kaua sa üldse saad seda teha...
Kui mina kutsun sind matile ja õpetan sulle keha kuulamist, siis kas sina oleksid valmis õppima?