Meie lapsel on olnud salapärased nähud ning arst valmistas meid ette hirmsaks diagnoosiks.
Eile läksime uuringutele ja ma vist ei julgenud isegi mitte hingata. Kas kirves lendab üle pea või?
Terve UH aja ma ainult kasutasin tänu tehnikat (Teadliku ema klubi seinal) ning andsin endast parima.
Sain aru, et emana me unustame ennast täielikult ära. Me keskendume lastele, sest kui midagi juhtub nendega, siis see juhtub ka meiega...
Ja see on valus.
Ma lasin peast läbi kõik jubedad pildid ja filmilindid. Just nagu oleks viimane päev käes. Aktsepteerisin endas toimuvat ja vabastasin ning tegemist jätkus.
Kuni saime teada, et see kõige suurem kirves lendas siiski peast mööda.
Mis lapsel viga on tervisel, seda me veel ei tea aga kõige jubedam on välistatud.
Emana sain ma aru, et suurim oskus on
STRESSIGA HAKKAMA SAAMINE.
Sest elu ei pruugi alati olla armastav ja lahke.
Ma suutsin kogu 30 päevase oote aja olla normaalne ja isegi ei surunud midagi alla. Isegi sellel uuringute päeval ei olnud ma sajaga lappes. Laps ju saaks aru, et midagi väga halba on toimumas.
Selle asemel hoopis olin rõõmus ja naeratav. Väikese värinaga.
Ja see on juba saavutus.
Vanasti ei saanud ma magadagi. Aina ketrasin ja ketrasin.
Teadliku ema klubis jagan super häid tehnikaid, et stressiga saada hakkama ja olen sinu jaoks olemas. Miks? Sest emad vajavad selgust! Eriti aga tasakaalu.
Panen siia ühe hea tehnika:
https://on.soundcloud.com/kCb3o
Ja klubi kohta saad lugeda siit:https://klubi.teadlikumema.ee/
Klubi avab uksed iga kuu alguses.