Aasta lõpus ei vaata ma tagasi selleks,
et hinnata, kui hästi mul läks.

Ma vaatan tagasi,
et märgata, milliseid küsimusi ma endaga kaasa kannan.

Selles episoodis vastan ausalt küsimustele nagu:
– millal ma reageerisin, kuigi oleksin tahtnud vastata
– kus ma ootasin endalt liiga palju
– millal sain aru, et väsimus ei ole iseloom
– mis jäi lahendamata ja miks see oli okei

Ma ei räägi sellest, kuidas „peaks“.
Ma räägin, kuidas mul päriselt oli.

Ja ma kutsun sind samal ajal
neid samu küsimusi endalt küsima.
Mitte korraga.
Mitte õigesti.
Lihtsalt ausalt.

Võta paber või märkmik.
Või vasta mõttes.
Või kuula ja pane tähele,
kus miski sind kõnetab.

See ei ole episood lahendustest.
See on episood märkamisest.

Ja see on hea koht,
kust uude aastasse edasi minna.