Ausalt emadusest, lastest ja ühiskonnast. 1. osa
Ilmselt ei ole nõukogudeaegset lapsevanemat, kes poleks kuulnud lastearstist ja kasvandusteadlasest Dr Benjamin Spockist. Kirjastati ju 1970ndatel esmakordselt ka eesti keeles tema ülemaailmset kuulsust kogunud teatmeteost „Teie laps“. Tegemist oli revolutsioonilise tööga, sest see lähtus uuendusmeelsest deviisist: „Sa tead lapsevanemana enam kui sa arvatagi oskad!“ ning see julgustas lapsevanemaid oma last kasvatama oma südamehäälest lähtudes. Kui varasemad „eksperdid“ (nt Truby King) olid soovitanud, et lastele ei tohiks üleliia palju lähedust pakkuda (nt kallistada või paitada), sest see ei valmistaks neid ette tugevateks isiksusteks karmis ja julmas maailmas, julgustas Spock, vastupidiselt oma eelkäijatele, laste vastu üles näitama soojust ja kiindumust, vaatlema neid kui individuaalseid üksikisikuid ning seadma põlu alla nende range distsiplineerimise.
Seonduvalt USA poolt algatatud sõjategevusega Vietnamis, sattus Spock 1960ndatel, aga ka veel 1970ndatel vihase süüdistuslaviini alla: talle heideti ette tema kasvandusteooriate vaimu all üles kasvanud noorte allumatust, lodevust, aga ka muidu riigivaenulikkust. Nendesse nn mässumeelsetesse noortesse suhtuti halvakspanuga, sildistades neid „Spocki põlvkonnaks“. 1992. aasta juunis, kui ajakirjandus uuris Spockilt, miks on ta kasvandusteooriatele selja pööranud, lausus Spock: „Mul kulus selleks aega oma 60. eluaastani, et mõista – kasvandusteadus on osa poliitikast.“
Mis siis juhtus? Need lapsed, kelle lapsevanemad olid terve nende lapsepõli lähtunud Spocki õpetustest, pakkudes neile piiramatut moraalset ja füüsilist hoolt, lähedust ja tuge, olid kasvanud vaimselt terviklikeks, tugevateks ja vabalt mõtlevateks (loe: arukateks) indiviidideks. Loomulikult oli neid keeruline allutada ja ässitada üles võigastele tapmistegudele vietnamlaste vastu ja see oli riiklikust seisukohast ohtlik.
Ehk: lapsevanema armastav side oma lapsega mõjutab tugevalt tema emotsionaalset ja sotsiaalset arengut, pannes aluse tema isiksusele, eluvalikutele ja üldisele käitumisele.
Selle kasvandusteooria vaimus kutsun üles kuulama vastselt üleslaaditud vanemlusealast episoodi, kus vanemluse mentor Kertriin Petrov jagab oma 19 aastat kestnud uurimise viljasid.
Seonduvalt USA poolt algatatud sõjategevusega Vietnamis, sattus Spock 1960ndatel, aga ka veel 1970ndatel vihase süüdistuslaviini alla: talle heideti ette tema kasvandusteooriate vaimu all üles kasvanud noorte allumatust, lodevust, aga ka muidu riigivaenulikkust. Nendesse nn mässumeelsetesse noortesse suhtuti halvakspanuga, sildistades neid „Spocki põlvkonnaks“. 1992. aasta juunis, kui ajakirjandus uuris Spockilt, miks on ta kasvandusteooriatele selja pööranud, lausus Spock: „Mul kulus selleks aega oma 60. eluaastani, et mõista – kasvandusteadus on osa poliitikast.“
Mis siis juhtus? Need lapsed, kelle lapsevanemad olid terve nende lapsepõli lähtunud Spocki õpetustest, pakkudes neile piiramatut moraalset ja füüsilist hoolt, lähedust ja tuge, olid kasvanud vaimselt terviklikeks, tugevateks ja vabalt mõtlevateks (loe: arukateks) indiviidideks. Loomulikult oli neid keeruline allutada ja ässitada üles võigastele tapmistegudele vietnamlaste vastu ja see oli riiklikust seisukohast ohtlik.
Ehk: lapsevanema armastav side oma lapsega mõjutab tugevalt tema emotsionaalset ja sotsiaalset arengut, pannes aluse tema isiksusele, eluvalikutele ja üldisele käitumisele.
Selle kasvandusteooria vaimus kutsun üles kuulama vastselt üleslaaditud vanemlusealast episoodi, kus vanemluse mentor Kertriin Petrov jagab oma 19 aastat kestnud uurimise viljasid.