Vanasti ei olnud mul probleemi süüa hästi hästi palju. Ma sõin nii palju, et munakrooksud olid üleval. Öösiti oli higistamine ja paha olla. Toitu viskas ülesse.
Ma ei ole nii söönud enam aastaid.
Iga kord kui olid peod sain seda kasutada, kui vabandust. Ja taas süüa.
Kui aga nüüd vaadata, siis võid avastada, et nii saab elada iga päev nagu pidupäev.
PÕHJUSE LEIAD ALATI.
Ja see ongi sõltuvus.
Sa lihtsalt leiad vabandusi.
Tänu emotsioonide vabastamise oskusele olen selles jubedast tsüklist väljas.
Eile sõin diabeetikule sobilikku kooki (poeg tegi) ja sõin diabeetikule sobilikku toitu.
Ma kujutan ette, et kui inimesel on diagnoos ja teab muutma enda harjumusi, siis jääb inimene ikka väga hätta.
Ühest küljest pead muutma ja teisest küljest tahad süüa.
Võidab sõltuvus ja nii lihtne see ongi.
Tasu selle eest on elu.
Eile ma siiski sõin rohkem, kui tavaliselt.
Ning mulle meenus see ülesöömise tunne. Kohutav...
Inimesed, kes söövad pidevalt üle on väga suures sõltuvuses.
Olin väga tänulik, et olen saanud sellest välja.
Küll aga veresuhkrut ma täna ei mõõtnud :)
Liikusin eile ja täna topelt.
Ja mulle meenus see nali , millega varasematel sõltlase aastatel ennast tegevuses hoidsin.
Selleks, et õgida, ma sundisin ennast liikuma... Haige tegevus..
Spordi armastust nii ei teki.
Kuidas sinul sellega on?
Kui tahad abi, siis kohtume mentorluses.