Küll aga tekkisid mul nn laadimise harjumused.
Kõige magusamad hetked olid need, kui terve pere magas ja mina sõin vaikselt TV vaadates shokolaadi. Ise hoidsin hinge kinni, et ma liiga kõvasti ei krabistaks.
Salaja vaikuse nautimine koos söögiga.
Päeval aga rääkisin lastele tervislikust toitumisest.
Kas pole mitte irooniline?
Muidugi hakkas selline ebatervislik harjumus elu vallutama ning tervist mõjutama.
Üldse märkasin emana, et söö kaootiliselt. Väikelaste vanemad saavad aru... Kohvi on ka alati jahtunud...
Ja ma ei lubanud endal mitte kunagi tunda väsimust.
Miks? Sest nii palju oli teha. Laste jaoks.
Väsimust sai kiirelt ära süüa, juua jne.

Jõulud on eriliselt väsitav aeg. Vahel tuleb naer nii peale. Mis jõulurahu. Siis on vaja suhelda, peod, kingid, üritused, jõulumaad jne.
Kas ma kurdan? Ei. Laste nimel teen kõike.
Kuid seekord ma ei kompenseeri enam söögiga.
Kuidas siis?
Aususega.
Ma olen nüüd enda vastu aus.
Ka väsinud ema on hea ema ja igal aastal ei pea kõike jõudma!
Elu on rütme täis ning sellel aastal on selline rütm. Siis nii ongi. Milline rütm on Teie sellel aastal?
Kas kogu tants või valikulised sammud?
Mina sellel aastal pole veel otsustanud... Natuke on veel aega. Aga kuna see on viimane aasta ühise katuse all tervel perel olla, siis kaldun arvama, et kogu tants.
Kuid toiduga on mul õnneks suhted juba head.
Ülesöömisest ja suhtest toiduga räägime juba varsti veebinaris.
Oled oodatud:
https://fienta.com/et/isudest-vabaks