Kujuta ette maailma, kus lapsed saaksid õppida ainult seda, mis neid päriselt huvitab.

Ei mingit sundimist. Ei mingit pisaratega matemaatikat. Ei mingit tunnet, et oled rumal, sest keemia või füüsika lihtsalt ei jõua kohale.

Kas sellistest lastest kasvaksid laisad ja vastutustundetud täiskasvanud? Või hoopis uudishimulikud, loovad ja ennast juhtida oskavad inimesed?

🤔 Aga mis siis, kui laps ei taha õppida matemaatikat?

🤔 Kas kõiki kooliaineid on päriselt elus vaja?

🤔 Kas pingutamine peab olema ebameeldiv, et see meid arendaks?

🤔 Ja kas laps, kes saab matemaatikas pidevalt halbu hindeid, õpib lõpuks matemaatikat või hoopis seda, et ta pole piisavalt tark?

Selles podcastis mängin ühe päris pöörase mõttega: mis juhtuks, kui me laseksime lastel õppida rohkem oma huvist lähtudes?

Räägin ka sellest, miks vabadus ei tähenda vastutusest loobumist, miks raskused võivad olla arenguks vajalikud ja miks koolis pingutamine ei tohiks tulla lapse eneseusu hinnaga.

See episood on nii noortele, kes on kunagi mõelnud „Miks ma pean seda üldse õppima?“, kui ka emadele, kes on õhtuti lapse kõrval istunud ja mõelnud: „Kas see kõik peab tõesti nii raske olema?“

❤️ Kuula koos oma teismelisega. Võib-olla sünnib sellest üks vestlus, mida olete ammu vajanud.

Ja ma tahaksin väga teada sinu arvamust: kui sina oleksid saanud koolis valida, mida õppida, siis millised ained oleksid sinu tunniplaanist kadunud?